• Rühmatöö retsensioon

    Valisin retsenseerimiseks rühmakaaslaste töö, mis käsitles robootikat kirurgias. Töö vormiste poole pealt on üldmulje korrektne, pealkirjad tunduvad peatükkidega sobivalt kooskõlas. Lisaks ilusale viitamisele jääb diagonaalis läbi lugedes mulje nagu tegemist olekski päris Wikipeedia lehega.

    Lugedes tööd põhjalikumalt, siis see on äärmiselt sisutihe ning päris palju on tavainimesele võõraid meditsiinilisi väljendeid. Mõned leiab viidete artiklites üles, teisi fraase pidi lisaks otsima, et lõigu sõnumist aru saada aga see käib õppeprotsessi juurde 🙂

    Mulle meeldis esitatud tasakaal tehnoloogia ja seda kasutavate inimeste vahel. Töö algab rohkete näidetega kuidas robootika areng on hüppeliselt viinud kirurgiavaldkonda edasi, aidanud tõsta ravi edukuse tõenäosust jne. Seejärel on toodud välja, millised on olnud mured skaleeritavusega ja kirurgide väljaõppega. Selle töö lugemise järel mu austus kirurgide kui tippspetsialistide vastu tõusis veelgi. Lisaks sellele, et nende eriala väljaõpe kestab pikki aastaid ja on raske, siis lisaks peavad nad oma oskusi ja teadmisi rakendama pädevate robotioperaatoritena. Samuti oli üllatav osa usaldamatus tehnika vastu – ilmselt vähem tehnikateadlikes ringides ei pruugita uusi lahendusi avasüli vastu võtta, eriti kui see nõuab lisa väljaõpet.

    Isiklikust huvist oleks rohkem lugenud ka turvalisusest kuna see on medtech valdkonnas viimastel teemades saanud valusaid õppetunde.

    Laias laastus põnev ja teistsugune teema ning sattusin üsna kiiresti viidetes leiduvate artiklite pöörisesse.

  • IT ja eetika (nädal 15)

    “There is no such thing as an inherently ethical technology; a technology is only as ethical as the people who use it.”

    – Whitney Merrill, küberturbe ja privaatsuse advokaat

    Eeltoodud tsitaat sobib paljudele tehnoloogilistele lahendustele, mis on täna meile kättesaadavad. Enamik lahendusi on loodud heas usus: need muudavad kasutaja elu mugavamaks või on seda loovale ettevõttele ja selle töötajale kasumlikud ning reeglina ei looda asju sihiga midagi või kedagi haavata – need kipuvad olema tegevuse kõrvalmõjud.

    Allpool vaatleme mõnda näided nii heast kui halvast küljest:

    • Facebook hakkas kasutajate andmeid koguma, et pakkuda neile paremat kogemust ja rohkem personaliseeritud uudistevoogu. Paraku selle negatiivse küljena koguti kasutajate kohta väga palju andmeid, sh erasõnumeid. Keegi ei soovi reeglina, et nende privaatsetes vestlustest sisalduvat kasutatakse täpsemate reklaamide laskemoonana, eriti kui kogutud andmed võivad sattuda halbade kavatusustega tegelaste kätte.
    • Deepfake tehnoloogia avas uue maailma videoloomesse, filmide lavastamisse ja mujale kuid üsna kiirelt tekkis vastuolu erinevatel tasemetel. Näiteks riigijuhtide deepfake‘e on vahel keeruline tuvastada ning seda võib potentsiaalselt kasutada riikide diplomaatiliste suhete õõnestamiseks. Ka tavakasutaja võib sattuda väga raskesse ohvriseisu – näiteks on seda kasutatud populaarsete sisuloojate väljapressimiseks, kus nendest leiduvate piltide põhjal luuakse täiskasvanute sisu ning seda levitatakse nende maine kahjustamise eesmärgil. Kõige hirmsamad on näited kus põhikoolilapsed teevad seda kellegi kiusamise eesmärgil.
    • Biomeetriliste andmete kogumine (sõrmejälg, siia sekka võib arvata ka näotuvastuse) võib lihtsustada kurjategijate tabamist, kiirendab taustakontrolle aga on teatud tasemel soodustanud kodanikke teadmata nende massilist jälgimist. Näiteks Hiinas kasutatakse seda sotsiaalse skoorisüsteemi rakendamisel. Seda kasutatakse ära võimulolijate huvide poolt ning rikutakse isikuvabadust ning piiratakse teatud inimlikkuse aspekti (keegi pole täiuslik).
    • Predictive policing – veidi eelmise punktiga seotud aspekt, kus kuritegude ennetamiseks kogutakse massiliselt kodanike andmeid ning loodetakse ühiskonda paremaks muuta. Paraku on need andmemudelid olnud ebatäpsed ning teatud kallutatavusega: näiteks on esile kerkinud rassilised ja etnilised eelarvamused. Rääkimata taaskord inimeste andmete kogumisest nende teadmata.

    Mündil on alati kaks külge kuid täna kipub see loopides rohkem ühele poolele maanduma: tehnoloogia areneb meeletu kiirusega ning oleme pidevas kohanemises, suutmata tihti läbi näha selle lünkasid. Naudime lahenduste häid külgi kuid ei suuda end nii kiirelt tagasilöökide eest kaitsta. Näiteks deepfake näide, kus inimese kontolt võetakse pilte ja kasutatakse neid halval eesmärgil – täna ei ole selleks vastavat regulatsiooni, mis neid selle eest kaitseks ja isegi kui on, siis kahju on kerge tekkima. Kindlasti on lähitulevikus nendel teemadel veel rohkelt diskussioone võimalike lahenduste üle.

  • “Mina olen märklaud” (nädal 14)

    Tänasel päeval võiks ette kujutada, et inimesed on üsnagi tehnoloogiapädevad ning oskavad läbi näha üsnagi kehvalt koostatud internetipettusi kuid tegelikkus on sootuks vastupidine. Igal tasemel küberohu ohvriks või langeda ükskõik kes: olgu selleks vanaema Võrust, väikevend Martin või kolleeg IT-osakonnast. Tegemist on huvitava paradoksiga, millel on nimeks “Awareness-Action Paradox”. Kasutajad on teadlikud neid ümbritsevatest ohtudest kuid üks keskmine inimene arvab, et temaga kunagi midagi sellist ei juhtuks või nad teavad teoorias, millisena küberohud end esitlevad kuid sellesse situatsiooni sattudes ei oska nad seda siiski ära tunda.

    Üks huvitav nähtus on erinevad phishingu-treeningud ja koolitused. Suuremates ettevõtetes ja eriti IT-osakondades viiakse regulaarselt läbi katseid kõige ilmselgemate võltskirjadega, et näha kes nendele klikivad ja isegi kui inimesed teavad nendest, siis nad ikka kipuvad pahaaimamatult nende lõksu langema. Olen ise osalenud korduvates töörühmades, kus isegi ette hoiatades on ca 40% töötajatest klikkinud lingile, mille on saatnud väidetav tegevjuht vigase e-mailiga “olentegeltkaCEO@ettevõte.päriselt.legit.com”, mis lubab lingile klikkides palgatõusu. Küberturbejuht saab jälle ahastuses käega otsaette lüüa ja järgmise kvartali koolitusi asuda ette valmistama…

    Selle tarbeks on õnneks tekkinud rohkem lahendusi, et päris turvaapsakaid ei juhtuks. Näiteks on turvalisust tõsiselt käsitletavates ettevõtetes turvatud VPN ilma milleta ühelegi töösüsteemile ligi ei pääse või ilma füüsilist töökaarti lugerisse sisestamata ei saa arvutit üldse kasutada. Samuti on piiratud võrgukasutust, et välistada kahtlastest kohtadest pahalaste külgepookimist. Lisaks on taustal rohkem võrguseiret ja turvateste, et võimalikud riskid varakult avastada. Samuti teevad (loodetavasti) ettevõtted regulaarselt IT-auditeid ja penteste, et ka väline partner saaks kinnitada süsteemide turvalisuse. Siiski on kõigil juures üks suur ohufaktor – kasutaja ise, kes võib tähelepanematusest libiseda üle mõnest logist, kogemata siiski klikkida linki või mis iganes eesmärgil minna mööda turvaseadistustest.

    Ehk siis kuigi võidakse läbi viia koolitusi, maksimeerida turvaseadistusi ja anda inimestele minimaalselt õigusi ja ligipääse, siis ikka võib mingi halva juhuse kaudu keegi kaost luua. Isegi isoleeritud keskkonnas võib tulla tööle keegi, kes pahaaimamatult sisestab oma arvutisse näiteks kingituseks saadud mälupulga… Samuti tundub, et pidevalt pähetambitud tarkused kipuvad praktikas ununema just inimfaktori tõttu:

    Ehk turvariskideks tuleb olla igal tasemel valmis, alati arvestada võimalusega, et kõige targem inimene võib ka nende lõksu langeda ning protseduuriliselt olla valmis rakendama abinõud A, B ja C-d, et minimeerida kahjusid.

  • Teistmoodi IT (nädal 13)

    Mitmekesisus ja võrdsete võimaluste tagamine on suuremates Eesti ettevõtetes olnud juba pikka aega normaalne. Tavaliselt on neil ka piisavalt ressursse, et erinevatele erivajadustele vastavalt töökohta ümber korraldada. Olgu selleks füüsiliste, emotsionaalsete või vaimsete võimalustega kohanemine. Nimekamad liikumise eestvedajad on olnud näiteks Swedbank ja Telia, kes lubavad oma värbamiskampaaniates võrdset kohtlemist ning isiklikust kogemusest olen ka näinud, et see lubadus tõesti pädeb. Tööandjad konsulteerivad erinevate ühenduste ja liitudega, et kaardistada vajaminevaid seadmeid, kuidas töökeskkonda tuleks ümber korraldada ning milliseid koolitusi vajab olemasolev kollektiiv. Ehk siis ettevõtted, kellel on veel võimalused ja uudsus annavad reeglina selleks oma parima.

    Kuigi näen, et erasektor suudab erivajadustega inimeste tööellu integreerimisega väga hästi toime tulla, siis näen, et riigilt ei saa seda kohustust kindlasti ära võtta. Isegi kui ettevõtte soovib ja saab ise osta kallist tehnikat oma töötaja(te) toetamiseks, siis riigipoolne tugi peaks säilima, et neile jääks üks eelarverida, mis tuletab meelde nende kohustust kõigi ühiskonna liikmete eest hoolitseda. Mul on paari lähedase ja pereliikmete kogemuse näol väike aimdus kui nigelas seisus on erivajadustega inimeste tugisüsteem. Kui see tugisüsteem ei toimi, siis paraku ei saagi paljud töövõimelised kodust välja või ei saa piisavalt ravi, mis võimaldaks neil tööle asuda vms. Tihti on pisiasjad need, mis võimalusi avardavad. Näiteks üks endine kolleeg ajas aastaid taga vallavalitsust, et need annaksid talle võimaluse kasutada eribussitransporti, et ta saaks tööl käia. Hoolekande töötajad ei pidanud seda mõistlikuks (kuigi raha oli selleks eraldatud), sest nad arvasid, et inimene elab piisavalt hästi väikse toetuse eest ära. Paraku see polnud tõsi. Või kui palju on neid, kes vajavad väikest tuge igapäevatoimetustega – näiteks poest toidu toomisega kaugemates asulates. Kui inimesel sellised baasvajadused pole kaetud, siis kuidas peaks ta mõtlema lennukale karjäärile IT-s, kuidas peaks olema motivatsiooni end suruda õppima kui muud blokaatorid hoiavad neid kasvuvõimalusi tagasi.

    Soomes näiteks on tööandjatele määratud konsultandid, kes aitavad töökeskkonda kohandada. Lisaks teatud erivajadusega töötaja värbamise eest saab ettevõte pearaha või muid hüvesid. Peale selle on riik palju panustanud sellesse, et erivajadusega inimesed ei jääks nähtamatuteks. Neile on loodud erinevad tegevusprogrammid, ravid, kogukonnad ning isegi eritranspordid – näiteks KELA-l (tervisekassa laadne riigiasutus) on tervisetaksod, mille kulub katab riik aga sellega saab inimene endale sobival ajal liikuda ravile, tööle, muudesse asutustesse. Kõik tehakse selleks, et tema ainus variant ei oleks kodus manduda vaid osaleda täisväärtuslikult igapäevastes ühiskonna tegevustes.

  • Hea veebikogemus on vist kõige alus? (nädal 12)

    Olen varasemalt töötanud valdkonnas, kus visuaalne presentatsioon ja disain olid üliolulised ning nende alla oldi valmis investeerima tuhandeid valuutasid kuus. Mitte ainult veebilehel vaid kogu visuaalne kommunikatsioon oli must-have, sest see loob inimeses (ehk kliendis) emotsiooni ning head emotsioonid ja kogemused toovad ta reeglina teenust või toodet uuesti tarbima. See kogemus on teinud mind eriti kriitiliseks kui ise komistan ebamugavate lehtede otsa.

    Naljakas lugu on see, et kui kõik sujub ja töötab hästi, siis on üpris keeruline meenutada neid lehti, kus oli lausa lust ringi seigelda. Need meenuvad siis kui oled konkurendi kehvema lehe peal ja tahad paremasse keskkonda tagasi minna. Nii sattusin oma eelmises tööelus HubSpot‘i otsa ning ka täna lehel sirvides on tegemist mugava turundusentusiaste tööriistaga. Visuaalne pool võib küll olla maitseasi kuid särtsakale brändile vaatamata ei riiva miski liialt silma. Lehel navigeerimine on igati mugav, lingid töötavad ning vahelehed laevad kiirelt. Lisaks kontrollides veebilehe optimeeritust, siis on sellel kõrge skoor – seda nii laadimise, kasutuse kui SEO mõttes. Turundajate mekast vähemat ei ootakski, vastasel korral ei suudaks seda teenust usaldada. Väike “aga” on siin küll – mobiiliversiooni oleks aeg kohandada.

    Pagespeed’i analüüs HubSpot’ile

    Nagu mainitud, siis halbu veebilehti on kergem välja tuua aga ma ei hakka siinkohal võrdlema lehti, mis on natuke lahjemad, sest selle taga on ühemehefirma või veeb ei ole rahaliste ressursside prioriteedilistis kõrgel. Võtan näiteks ühe lehe, mis mida üsna sagedalt külastan ja see ajab mind iga kord nii närvi. See leht on frustreeriv, sest see on selliseks kujundatud tahtlikult kuna tolle firma ärimudel nõuab lehel eksimist ja ringi kobamist. Selleks on Wizzair’i veeb. Pealtnäha on tegemist vilkuva kasiinoga, reklaamid igas nurgas ning olulist infot tuleb mitu klikki taga ajada. See kõik on alles algus – tõelised probleemid algavad siis kui minna selle saidi põhifunktsiooni täitma, milleks on lennupiletite broneerimine. Igal sammul visatakse ette aken uute teenustega ning nende vahelejätmine on justkui uus osa “Mission Impossible” filmisaagast – otsi seda roosat pisikest linki taga, kus saaks märkida, et ma olen vaene ja ei soovi esmajärjekorras lennukile saamise eest ekstra maksta või ausalt mul ei ole vaja nende hotellisoovitusi ja kahtlase väärtusega kindlustust. Oot, kas ma panin reisijate nimed ja dokumendinumbrid õigesti? Paha lugu – alusta otsast peale!

    Tagasimineku funktsioon annab saba 75% kordadest ning kogu broneering reset’ib. Kahjuks pole kogemus mugav ei arvutis ega telefonis ning nende äpp võib üldse kuu peale minna. Pooltel kordadel täpselt enne reisi otsustab rakendus üles öelda ning pole mingit viisi pardakaartide esitamiseks (tehke screenshot’id kui Wizz’iga lennata!), mis ühel korral läks mulle maksma 80 eurot, et ÜKS pardakaart lennujaamas välja printida. Piletid ise olid muidu 30 eurot. Ahjaa, nad on EU-s juba jälgimise all halbade veebilehe praktikatega, sest kahtlustatakse meelega funktsioonidega manipuleerimist, et õnnetutelt reisijatelt rohkem raha välja lüpsta. Isiklikult kaldun arvama, et kui lennupiletid maksavad vähem kui nädala söögikorv, siis las investeerivad tulu sellesse, et raudlinnud ilusti taevalaotuses funktsioneeriksid. Elame selle kohutava veebi veel paar korda üle.

    Wizzair’i veebilehe analüüs Pagespeed’i poolt

    Veebilehe analüüsi poolelt kiitus, et SEO skoor nii kõrge on – panevad äkki varsti Ryanairist mööda. Siiski, tahtlikult ebamugavaks tehtud leht, et leiaksid kergemini lisakulutuste viise (ausalt, kergem on istekohtade eest maksta kui see samm vahele jätta) ning raiskaksid väärtuslikke minuteid oma elust. Või siis on tõesti veebiarendus seal nii viiendajärguline. Igatahes tänan võimaluse eest end lõpuks välja elada!

    Täna on hea veebikogemus A ja O. Tase on kõrgele tõstetud, sest iga oma mainest ja brändist hooliv ettevõtte soovib panustada oma klientide mugavasse kogemusse. See on umbes sama kui kõnnid kiirmoepoodi ja näed seal alamakstud kooli kõrvalt töötavat tülpinud näoga tudengit, kes ei jõua laialiloobitud hilpe tagasi täistuubitud riiulile asetada. Kliendina ei soovi seal raskelt täislaotud kaltsustangede vahel olla – võtad kiirelt mis vaja ja lahkud. Kõrgmoe poes aga on ruumi vaadata kaunilt eksponeeritud esemeid ning teenindaja hoiab su kätt tehingu lõpuni, mistõttu soovid teinekordki juba kogemuse või silmailu pärast tagasi minna.

  • Arendus- ja ärimudel AWS-i näitel (nädal 11)

    Töötan igapäevaselt erinevate Amazon Web Services (ehk AWS) lahendustega. Amazon on ise olnud erinevate infotehnoloogiliste lahenduste üks teerajajatest. Näiteks on nad ettevõtte siseselt rakendanud agiilseid Scrum arendusmeetodeid juba 1999.aastast. Scrum metoodika edukaks toimimiseks on hea tiimisisene suhtlus ning initsiatiivikus. Võtmekomponendiks on tugev tootejuht, kes haldab nii arendusprotsessi tervilikku lõppeesmärki kui ka tiimiliikmete panust progressi. Scrum’i komponendiks on volatiilsus, ehk tellija võib igal ajahetkel oma soove muuta ning arendustiim suudab skoopi vastavalt muudatustele kohandada. Nagu eelnevalt mainitud, siis tiim peaks olema initsiatiivikas ning ennast juhtiv, mis tähendab, et kui tootejuht on töö suunised andnud ning scrum-master hoiab protseduurilisel osal silma peal, siis muud oma tööd puudutuavad mured ja küsimused suudab iga arendaja ise lahendada. Seda tänu juhendmaterjalidele või erinevate osapooltega otse suheldes. Rohkelt on sellistes tiimides iseõppimist ning tihedat lävimist, samuti ollakse läbipaistvad. Vastupidi ei saakski, sest lühikeste arendussprintidena töötades on vaja olla põhjalik ning produktiivne, et järgmised etapid või muudatused ei takerduks. Uuendusi lükatakse live’i tihti ning sageli mikroteenuste- või muudatuste tasemel, seega rakendus või lahendus, mille kallal töötatakse on pidevas uuenemises. Seda kõike minimaalsete katkestustega.

    Oma ärimudelilt on AWS mitmetahuline ning muud moodi ei saakski kuna tegemist on ühe laiaulatuslikuma pilvepõhiste teenuste pakkujaga (aga mitte ainult). Täna pakuvad nad üle 200 erineva toote ja teenuse. Vaid mõned neist on kuutasupõhised, näiteks mõned tugiteenused enterprise tasemel ettevõtetele. See võib tunduda üllatav kuid nende Free Tier lahenduste seas on võimalik mõningaid võtmeteenuseid kasutada tasuta – näiteks EC2, S3 ja RDS. Vastavalt paketile saab neid tasuta kasutada kas teatud perioodi jooksul või kuni ületatakse ettenähtud andmete edastamise hulk. Laias laastus on teenused just mahupõhised – näiteks andmebaase üles seades, mis sisaldavad vaid kümneid tuhandeid ridu, võib kuutasu olla mõnesaja dollari ulatuses või isegi vähem. Edasijõudnud ettevõtetel, mis rohkelt andmeid töötlevad on kuutasud muidugi tunduvalt muljetavaldavamad. AWS pakub ka eripakette – kui väga palju datat saadad ja hea klient olla, siis saab alati hea hinna oma baaside ja teenuste hoiustamiseks.

    Alustasime postitust sellest kuidas AWS ise on agiilne arendaja, siis isikliku kogemuse põhjal olen kogenud, et seda on lihtne kasutada agiilsetes tiimides. Erinevate mikroteenuste ja ka suuremate arenduste deploy on kiire, arhitektuuride ülesseadmine suhteliselt lihtne (nõuab siiski häid teadmisi süsteemist) ning nad pakuvad palju low-code või no-code lahendusi.

    Põnev teada: AWS-i ühed kõige suuremad kliendid on näiteks Netflix, Facebook, Twitch, Reddit. Kokku on neil klientideks enam kui 1.3 miljonit ettevõttet. Netflixi ja AWS-i sõprussuhtest saab vaadata videot näiteks siin.

  • Raamatuarvustus: “Knowmad Society”

    Otsustasin pikkade lennu- ja rongisõitude mõtisklusteks lugemiseks võtta John W. Moravec’i raamatu “Knowmad Society: Borderless Work and Education”. Raamatut esialgu kätte võttes olin veidi skeptiline – kuna raamat ise ilmus originaalis 2013.aastal, siis vahepeal on ühiskonnas omajagu muutusi toimunud eeskätt kaugtöö ja diginomaadi elustiili osas. Toona olin ise alles gümnaasiumis ning siis spekuleeriti palju erinevaid võimalusi piirideta töötamise ja õppimise osas kuid spekulatsioonid olid reaalsusest üsna erinevad. Õnneks andis raamat üllatuslikult sootuks teistel teemadel pikemat mõtteainet aga sellest peatselt lähemalt.

    Alustuseks on tegemist raamatuga, mida võib ise muuta, kritseldada, rebida ja kui on tuhin peal, siis on autorid viitamise korral lubanud ka oma versiooni kirjutada. Kuigi kaanel on vaid ühe autori nimi, siis selle valmimisse on panustanud mitmed asjatundjad ning mis mulle eriti meeldis: raamatu sissejuhatuses kinnitati, et nemad ei aja taga absoluutset tõde vaid esitavad statistikat, fakte ning hüpoteese. Autorid lubavad, et võid nendega üldse mitte nõustuda.

    Näide märkmete lehest

    Raamat on äärmiselt hästi liidestatud teemade kaupa, mistõttu oli ühte või teist fakti tagasiulatuvalt otsides kerge seda leida ning süveneda järgmistesse teemadesse. Veidi humoorikamal noodil olid nad teinud peatükkide lõppu põhjalikud kokkuvõtted neile, kes pikemat juttu ei viitsi lugeda.

    Tegemist on sisutiheda raamatuga kuid andmestikkudega pole hulluks mindud. Mõned keerulisemad osad tulevad korduvalt uuesti sisse, olles iga kord erinevalt kirjutatud, et selles sisalduvat paremini mõista. Kui alguses nimetasin, et olin skeptiline, siis juba esimese kümnekonna lehekülje lugemise järel olin üllatunud kui edukalt olid nad toona kaardistanud võimaliku oskustepuuduse, milliseid oskusi tänases maailmas vaja läheb ning millised on haridussüsteemi kitsaskohad. Mulle meeldis nende liidestus “Society 1.0″ ,”Society 2.0” ning “Society 3.0” osas kus nad liitsid kokku eeldused, ehk hariduse ja järelduse ehk tööelu ning kuidas igas ühiskonna versioonis üks kujundas teist kuid sinna 3.0 poole liikumine on keerulisem. Näiteks pole koolisüsteem tänaseni laias laastus oma põhimõttelt muutunud (mõne erandiga näiteks Hollandi Knowmad School): kool annab laia ampluaa oskusi, et õpilastest saaksid täieoskuslikud töötajad. See toimis industrialiseerimise ajastul kui oli vaja kindlate teadmiste ja oskustega töötajaid. Küll aga on probleem see, et tänases ühiskonnas ei piisa ühest kindlast komplektist standardiseeritud teadmistest. Käärid hariduse ja tööelu vahel on üüratud. Tööelus oodatakse rohkem suhtlusoskust, kuidas infot leida ning mis peamine: professionaalses elus on aksepteeritud, et kõik ei peagi kõike kogu aeg teadma, sest info liigub ja muutub nii kiirelt. Sellist paindlikkust kool nii edukalt ei õpeta ning raamatus toodi välja, et peamiseks stagnatsiooni põhjustajaks on reeglina avalik sektor. Kui haridust rahastatakse, siis soovitakse näha eksamitulemusi, sest need on standartsed ja on lihtne eesmärgistada. Need eesmärgid ei täida aga tulevikuvajadusi, sest lapsed ei jää õpilasteks, see ei ole nende finiš.

    Üks mõte, mis minuga raamatust eriti kaasa jäi käima oli tehnoloogia kasutamine tänasel päeval. Või noh, toona eeldati kuidas me ei oska täna tehnoloogiat täielikult enda kasuks pöörata. Näiteks keskendume sellele, et inimene saaks mõttetut tööd teha arvutil – sisuliselt sama tööd mida 30 aastat tagasi tehti paberil. Selle asemel saaks rutiinseid töid kokku tõmmata ning kasutada inimaju ressurssi seal, kus arvutil jäävad nö käed lühikeseks. See tekitab mul endal rohkelt paralleele igapäevaelust, kus tõepoolest paari nupuvajutuse ja protsessi rakendamise järel ei peaks üks inimene põhimõtteliselt sisutühja tööd tegema vaid saaks keskenduda millelegi tähenduslikumale. Tihti inimestena takerdume samadesse mõttemustritesse ning vähesed julgevad pööraselt mõelda. Selle taha jääb innovatsioon ja ühiskonna areng. Endiselt keskendume oskustele ja testimisele mitte tulemustele, kohanemisele, isiksuseomadustele, ühisele pingutusele.

    Autorid tõid välja ka vajaduse defineerida intelligentsust teistmoodi. Kui näiteks 80-ndatel oli revolutsiooniline rääkida emotsionaalselt intelligentsusest, siis raamatus toodi välja kolm eri väljendust: abstraktne, mehaaniline ja sotsiaalne intelligentsus. Nende erinevaid kombinatsioone rakendades saavad erinevad isiksused neile parimal viisil kohaneda sobivamatesse rollidesse või nende vahel liikuda. Palju toodi ka välja just kohanemist, võimekust ümber hinnata mõttemustreid, otsida ja valideerida infot, olla eneseteadlik ning otsida ümbritsevast sügavamat tähendust. Tänane hamstrirattas ketramine jätab meid tihti liialt pinnapealseks ning priviligeeritumad saavad endas ja ühiskonnas rohkem süvitsi minna. Rõhutati ka inimsuhete olulisust ning oskust nendes navigeerida. Kui tead õigeid inimesi või tead kedagi kes teab mida on sul vaja teada, siis jõuad elus tunduvalt kaugemalt kui üksi tarkusi pähe tuupides.

    “Knowmad Society” raamatus on rohkelt häid mõttekohti, mida omale ümber kirjutasin ja proovin mõnda oma tööelus rakendada. Mis kõige parem, siis autorid lisaks kritiseerimisele spekuleerivad, võrdlevad minevikku ja ennustavad tulevikku. Siiani tundub, et oskasid hästi ennustada! Mulle meeldis, et tegemist oli piisavalt põhjaliku ja faktirohke kuid samas kergestiloetava raamatuga. Iga peatüki järel oli kerge taas raamatut kätte võtta ning jätkata poolelijäänud kohast. Soovitan seda ka teistel lugeda, et end ümbritsevatest muutustest teadlikumaks saada ja seda enda kasuks pöörata enne kui rong jaamast on läinud. Kes kogu raamatut ei jaksa lugeda, siis vähemalt lugeda need peatükid kus arutatakse tehnoloogia võidukäiku ja inimeste mahajäämust.

  • Vabavara võidukäik = autoriõiguste lõpp? (nädal 10)

    Lugedes Eben Mogleni artiklit Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright, siis üldjoontes ei tunne, et tegemist oleks 1999.aasta kirjutisega – mõningate eranditega muidugi.

    Laias laastus on paljud kirjutatud osad tänagi relevantsed, lihtsalt aja jooksul kujunenud nüansirohkemaks. Kuna internet ei ole veel nii vana, siis ilmselt paljud, kes olid 99.aastal tarkvaramaailmas toimetamas, teevad seda tõenäoliselt ka täna. See tähendab, et nad on pikalt ise oma põhimõtete ja soovide järgi trendide suuniseid loonud. Artiklis on hästi välja toodud soov hoida vabavara, et valdkond saaks areneda, asjaarmastajad saaksid õppida ning ühiselt panustada arengusse. Tänaselgi päeval on näiteks lisaks Linuxile Postgres tugeva kogukonna loonud. Näiteks on neil vabavara hoidmiseks head eeskirjad, rutiinne ülevaade ja aktiivne kogukond, kes panustab süsteemiadministreerimise paremasse arengusse.

    Kuigi toona oli sihiks saavutada nö anarhia ja kaotada/vähendada autoriõigusi, siis päris sinna me ei ole tänaseks jõudnud ning ilmselt ei jõua ka. Seda arusaadavatel põhjustel, eeskätt konkurentsieelis. Kuid vabavara tehnoloogiad on andnud suure hüppe edasi, sest kogukond on tulnud kokku ja hoidnud seda töös. Praegu on erinevaid litsentse, mis määratlevad ka vabavarade kasutamise ja muutmise piiri ning seda erinevate osapoolte kaitsmiseks.

  • Kahe tuntud IT-juhi võrdlus (nädal 9)

    Seekordses ajaveebi postituses võrdlen kahte tuntud IT-juhti, kes on saavutanud märkimisväärseid tulemusi vaatamata oma täiesti erinevatele juhtimisstiilidele.

    Esimesena toon välja ühe edukaima IBM-i tippjuhi Ginni Rometti, kes alustas madalamatel tehnilistel positsioonidel ning töötas end täiesti tippu välja, saavutades 2011.aastal tegevjuhi koha. Tegemist on tugevalt strateegilise mõtlemisega juhiga, kes juhtis varasematel positsioonidel ja tipus oma tiime kindla käega, keskendudes olulistele kasvuvõimalustele. Aastal 2017 kirjutati temast kui edukast juhist, kes tõi IBM-i potentsiaalsest varjusurmast välja ning muutis selle innovatiivseks valdkonna liidriks nagu see oli oma hiigelaegadel.

    Ginny’t on kirjeldatud kui kindla käega riskialdist juhti, kelle jaoks on oluline töötajate heaolu ja motivatsioon. Nii pea kui ta asus tegevjuhi rolli, siis ta asus looma ümberkorraldusi, et töötajate roll oleks tähtsustatud ning neil oleksid hüved, mis hoiaksid neid rahulolevana. Samuti tõi ta fookusesse lapsevanemate heaolu, et nad saaksid parimaid tulemusi tuua ka oma laste ja perede kõrvalt. Teda peetakse siiani silmapaistvaks juhteeskujuks, kes tajub organisatsiooni erinevaid tasemeid ning oskab leida võimalusi parimate tulemuste saavutamiseks. Kokkuvõtvalt on ta jõuline ja ettevõtte hüvesid teeniv ning oskab inimressurssi suunata vastavalt.

    Teine silmapaistev juht on Facebook’i COO Sheryl Sandberg, keda on nimetatud kui üheks äärmiselt inspireerivaks juhiks. Operatsioonide juhi kohal eeldatakse tavaliselt, et tegemist on praktilise juhiga, kes keskendub juhistele ja üldstrateegiale kuid Sheryl on võtnud oma südameasjaks inimeste kasvatamise. Ta on öelnud, et ta võib olla ei toeta järgmiste juhtide kasvu kuid ta soovib, et inimesed transformeeruksid enda parimaks versiooniks. Samuti ta hindab inimeste pühendumist – tema soov on näha, et inimesed oma potentsiaali maksimaalselt ära kasutaksid. Ta on demokraatlik juht, kes võtab arvesse oma tiimide arvamust ja soovi areneda.

  • Milline IT-haridus on “kõige parem”?(nädal 8)

    Professionaalsust on kohati raske määrata – kas selle põhitingimuseks on tugev paber, rohkelt koolitusi või aastaid praktikat? Keskendudes Eestist pakutavatele erinevatele haridusvormidele ja vaadates täna oma erinevates rollides töötavaid kolleege, siis on tõepoolest keeruline leida ühte kindlat vastust.

    Olles töötanud erinevates IT-tiimides ja rollides, siis paljudes suure vastutusega rollides eeldatakse, et inimesel on olemas vastav laiapõhine haridus. See ei pruugi katta seda, mida töös vaja läheb kuid see annab baasarusaamad valdkonna tugisammastest: näiteks tead laias laastus, kuidas määratakse seadmetele IP, millised erinevad konfiguratsioonid on võrkudel ja õpid arendustiimide häid tavasid. Ühes kindlas ettevõttes ja rollis töötades ei pruugi (ja tihti ei saagi) nii suurt ampluaad teadmisi. Näiteks oma senise viie ja enama aasta jooksul pole ma nii põhjalikult õppinud seadmete ja interneti arengust kui aines, kus tutvustati ajalugu esimestest programmeerimisvõtetest kuni tänaste lahendusteni välja. Sellise baasi pealt on hea leida oma nišš ning asuda spetsialiseeruma. Nii jääb omakorda võimalus tulevikus soovi korral ka karjäärivahetus teha. TalTechis omandatud haridus annab mulle tulevikus võimaluse IT-arenduse pealt näiteks hoopis küberturbe peale liikuda kui selleks avaneb soov ning selle suunas liikumiseks võtta täiendavaid kursusi või koolitusi.

    Enne tänasele erialale õpingutele suundumist omandasin oma esimese kraadi kutseõppes ning seda põhjusel, et ma värske gümnaasiumilõpetajana ei osanud päris hästi kokku viia teooriat võimalike tulevaste oskustega, mida töös vaja oleks. Kutseõpe aitas kohe leida ühe kitsama suuna, milles saada väga heaks ning siis avada järgmine uks laialdasemateks teadmisteks. Tean inimesi, kes on õppinud kood/Jõhvis peamiselt front-end arendust ning tänu nendele oskustele õppinud iseseisvalt järgmise rolli kvalifikatsioonid või tulnud TalTechi teadmisi täiendama. Nendel on olnud sama motivaator – alguses oleks teadmisi olnud liiga palju ja laialt ning nendega oleks olnud keeruline iseseisvalt tööellu suunduda kui just tööandja omalt poolt põhjalikku koolitust ei taga. IT-kutseõpe, mida pakutakse näiteks Haapsalu Kutsehariduskeskuses aitab ka paljudel teha karjääripöörde IT-toe spetsialisti suunas, mis on parajalt lai ja kitsas samaaegselt juhult kui formaalsem haridus jääb veidi liiga suureks ampsuks.

    Suures osas sõltub hariduskäigu valik inimese enda võimekusest ja viisist kuidas keegi kõige paremini suudab õppida. Mõni eelistab omandada kõigepealt vundamendi ning siis sinna väiksemaid osasid juurde ehitada. Teistele võivad suured vallutused esialgu tunduda liiga keerulised ning soovivad pigem omandada väiksema osa, et valdkonna sobivuses veenduda ning väikeste sammudega edasi liikuda. IT on õnneks niivõrd dünaamiline valdkond, et ükskõik millise stardipositsiooni keegi otsustab valida, siis on seal rohkelt paralleelseid suundasid, millega endale sobivas suunas edasi liikuda.

Design a site like this with WordPress.com
Get started