Mitmekesisus ja võrdsete võimaluste tagamine on suuremates Eesti ettevõtetes olnud juba pikka aega normaalne. Tavaliselt on neil ka piisavalt ressursse, et erinevatele erivajadustele vastavalt töökohta ümber korraldada. Olgu selleks füüsiliste, emotsionaalsete või vaimsete võimalustega kohanemine. Nimekamad liikumise eestvedajad on olnud näiteks Swedbank ja Telia, kes lubavad oma värbamiskampaaniates võrdset kohtlemist ning isiklikust kogemusest olen ka näinud, et see lubadus tõesti pädeb. Tööandjad konsulteerivad erinevate ühenduste ja liitudega, et kaardistada vajaminevaid seadmeid, kuidas töökeskkonda tuleks ümber korraldada ning milliseid koolitusi vajab olemasolev kollektiiv. Ehk siis ettevõtted, kellel on veel võimalused ja uudsus annavad reeglina selleks oma parima.
Kuigi näen, et erasektor suudab erivajadustega inimeste tööellu integreerimisega väga hästi toime tulla, siis näen, et riigilt ei saa seda kohustust kindlasti ära võtta. Isegi kui ettevõtte soovib ja saab ise osta kallist tehnikat oma töötaja(te) toetamiseks, siis riigipoolne tugi peaks säilima, et neile jääks üks eelarverida, mis tuletab meelde nende kohustust kõigi ühiskonna liikmete eest hoolitseda. Mul on paari lähedase ja pereliikmete kogemuse näol väike aimdus kui nigelas seisus on erivajadustega inimeste tugisüsteem. Kui see tugisüsteem ei toimi, siis paraku ei saagi paljud töövõimelised kodust välja või ei saa piisavalt ravi, mis võimaldaks neil tööle asuda vms. Tihti on pisiasjad need, mis võimalusi avardavad. Näiteks üks endine kolleeg ajas aastaid taga vallavalitsust, et need annaksid talle võimaluse kasutada eribussitransporti, et ta saaks tööl käia. Hoolekande töötajad ei pidanud seda mõistlikuks (kuigi raha oli selleks eraldatud), sest nad arvasid, et inimene elab piisavalt hästi väikse toetuse eest ära. Paraku see polnud tõsi. Või kui palju on neid, kes vajavad väikest tuge igapäevatoimetustega – näiteks poest toidu toomisega kaugemates asulates. Kui inimesel sellised baasvajadused pole kaetud, siis kuidas peaks ta mõtlema lennukale karjäärile IT-s, kuidas peaks olema motivatsiooni end suruda õppima kui muud blokaatorid hoiavad neid kasvuvõimalusi tagasi.
Soomes näiteks on tööandjatele määratud konsultandid, kes aitavad töökeskkonda kohandada. Lisaks teatud erivajadusega töötaja värbamise eest saab ettevõte pearaha või muid hüvesid. Peale selle on riik palju panustanud sellesse, et erivajadusega inimesed ei jääks nähtamatuteks. Neile on loodud erinevad tegevusprogrammid, ravid, kogukonnad ning isegi eritranspordid – näiteks KELA-l (tervisekassa laadne riigiasutus) on tervisetaksod, mille kulub katab riik aga sellega saab inimene endale sobival ajal liikuda ravile, tööle, muudesse asutustesse. Kõik tehakse selleks, et tema ainus variant ei oleks kodus manduda vaid osaleda täisväärtuslikult igapäevastes ühiskonna tegevustes.
Hindenbug 