Otsustasin pikkade lennu- ja rongisõitude mõtisklusteks lugemiseks võtta John W. Moravec’i raamatu “Knowmad Society: Borderless Work and Education”. Raamatut esialgu kätte võttes olin veidi skeptiline – kuna raamat ise ilmus originaalis 2013.aastal, siis vahepeal on ühiskonnas omajagu muutusi toimunud eeskätt kaugtöö ja diginomaadi elustiili osas. Toona olin ise alles gümnaasiumis ning siis spekuleeriti palju erinevaid võimalusi piirideta töötamise ja õppimise osas kuid spekulatsioonid olid reaalsusest üsna erinevad. Õnneks andis raamat üllatuslikult sootuks teistel teemadel pikemat mõtteainet aga sellest peatselt lähemalt.
Alustuseks on tegemist raamatuga, mida võib ise muuta, kritseldada, rebida ja kui on tuhin peal, siis on autorid viitamise korral lubanud ka oma versiooni kirjutada. Kuigi kaanel on vaid ühe autori nimi, siis selle valmimisse on panustanud mitmed asjatundjad ning mis mulle eriti meeldis: raamatu sissejuhatuses kinnitati, et nemad ei aja taga absoluutset tõde vaid esitavad statistikat, fakte ning hüpoteese. Autorid lubavad, et võid nendega üldse mitte nõustuda.
Raamat on äärmiselt hästi liidestatud teemade kaupa, mistõttu oli ühte või teist fakti tagasiulatuvalt otsides kerge seda leida ning süveneda järgmistesse teemadesse. Veidi humoorikamal noodil olid nad teinud peatükkide lõppu põhjalikud kokkuvõtted neile, kes pikemat juttu ei viitsi lugeda.
Tegemist on sisutiheda raamatuga kuid andmestikkudega pole hulluks mindud. Mõned keerulisemad osad tulevad korduvalt uuesti sisse, olles iga kord erinevalt kirjutatud, et selles sisalduvat paremini mõista. Kui alguses nimetasin, et olin skeptiline, siis juba esimese kümnekonna lehekülje lugemise järel olin üllatunud kui edukalt olid nad toona kaardistanud võimaliku oskustepuuduse, milliseid oskusi tänases maailmas vaja läheb ning millised on haridussüsteemi kitsaskohad. Mulle meeldis nende liidestus “Society 1.0″ ,”Society 2.0” ning “Society 3.0” osas kus nad liitsid kokku eeldused, ehk hariduse ja järelduse ehk tööelu ning kuidas igas ühiskonna versioonis üks kujundas teist kuid sinna 3.0 poole liikumine on keerulisem. Näiteks pole koolisüsteem tänaseni laias laastus oma põhimõttelt muutunud (mõne erandiga näiteks Hollandi Knowmad School): kool annab laia ampluaa oskusi, et õpilastest saaksid täieoskuslikud töötajad. See toimis industrialiseerimise ajastul kui oli vaja kindlate teadmiste ja oskustega töötajaid. Küll aga on probleem see, et tänases ühiskonnas ei piisa ühest kindlast komplektist standardiseeritud teadmistest. Käärid hariduse ja tööelu vahel on üüratud. Tööelus oodatakse rohkem suhtlusoskust, kuidas infot leida ning mis peamine: professionaalses elus on aksepteeritud, et kõik ei peagi kõike kogu aeg teadma, sest info liigub ja muutub nii kiirelt. Sellist paindlikkust kool nii edukalt ei õpeta ning raamatus toodi välja, et peamiseks stagnatsiooni põhjustajaks on reeglina avalik sektor. Kui haridust rahastatakse, siis soovitakse näha eksamitulemusi, sest need on standartsed ja on lihtne eesmärgistada. Need eesmärgid ei täida aga tulevikuvajadusi, sest lapsed ei jää õpilasteks, see ei ole nende finiš.
Üks mõte, mis minuga raamatust eriti kaasa jäi käima oli tehnoloogia kasutamine tänasel päeval. Või noh, toona eeldati kuidas me ei oska täna tehnoloogiat täielikult enda kasuks pöörata. Näiteks keskendume sellele, et inimene saaks mõttetut tööd teha arvutil – sisuliselt sama tööd mida 30 aastat tagasi tehti paberil. Selle asemel saaks rutiinseid töid kokku tõmmata ning kasutada inimaju ressurssi seal, kus arvutil jäävad nö käed lühikeseks. See tekitab mul endal rohkelt paralleele igapäevaelust, kus tõepoolest paari nupuvajutuse ja protsessi rakendamise järel ei peaks üks inimene põhimõtteliselt sisutühja tööd tegema vaid saaks keskenduda millelegi tähenduslikumale. Tihti inimestena takerdume samadesse mõttemustritesse ning vähesed julgevad pööraselt mõelda. Selle taha jääb innovatsioon ja ühiskonna areng. Endiselt keskendume oskustele ja testimisele mitte tulemustele, kohanemisele, isiksuseomadustele, ühisele pingutusele.
Autorid tõid välja ka vajaduse defineerida intelligentsust teistmoodi. Kui näiteks 80-ndatel oli revolutsiooniline rääkida emotsionaalselt intelligentsusest, siis raamatus toodi välja kolm eri väljendust: abstraktne, mehaaniline ja sotsiaalne intelligentsus. Nende erinevaid kombinatsioone rakendades saavad erinevad isiksused neile parimal viisil kohaneda sobivamatesse rollidesse või nende vahel liikuda. Palju toodi ka välja just kohanemist, võimekust ümber hinnata mõttemustreid, otsida ja valideerida infot, olla eneseteadlik ning otsida ümbritsevast sügavamat tähendust. Tänane hamstrirattas ketramine jätab meid tihti liialt pinnapealseks ning priviligeeritumad saavad endas ja ühiskonnas rohkem süvitsi minna. Rõhutati ka inimsuhete olulisust ning oskust nendes navigeerida. Kui tead õigeid inimesi või tead kedagi kes teab mida on sul vaja teada, siis jõuad elus tunduvalt kaugemalt kui üksi tarkusi pähe tuupides.
“Knowmad Society” raamatus on rohkelt häid mõttekohti, mida omale ümber kirjutasin ja proovin mõnda oma tööelus rakendada. Mis kõige parem, siis autorid lisaks kritiseerimisele spekuleerivad, võrdlevad minevikku ja ennustavad tulevikku. Siiani tundub, et oskasid hästi ennustada! Mulle meeldis, et tegemist oli piisavalt põhjaliku ja faktirohke kuid samas kergestiloetava raamatuga. Iga peatüki järel oli kerge taas raamatut kätte võtta ning jätkata poolelijäänud kohast. Soovitan seda ka teistel lugeda, et end ümbritsevatest muutustest teadlikumaks saada ja seda enda kasuks pöörata enne kui rong jaamast on läinud. Kes kogu raamatut ei jaksa lugeda, siis vähemalt lugeda need peatükid kus arutatakse tehnoloogia võidukäiku ja inimeste mahajäämust.
Hindenbug 