• Millist litsentsi eelistada tarkvaraprojektis? (nädal 7)

    Erinevate tarkvaralitsentside maailmas võib olla keeruline orienteeruda, kuid kui tegemist on pikaajalise projektiga, mida soovitakse päriselus ärilistel või mitteärilistel eesmärkidel rakendada, siis tasub oma valik langetada võimalike tulevikustsenaariumite najal. Käime võimalikud lahendused üle fiktiivse arendustiimiga ning võrdleme omavahel EULA, GNU GPL ja BSD litsentse. Oletame, et tuuakse kokku grupp arendajaid koodnimega “Naatan Nohik” ning nad soovivad luua oma tarkvaraprojekti.

    Alustuseks tuleks võtta arvesse seda, kas litsents piirab arendaja või kasutaja võimalusi oma töös ning kas loodud projekti on plaanis hiljem kasutada tulu teenimise eesmärgil. GNU GPL-i näitel võid lõppkasutajana oma loodut piiramatult levitada ja kasutada kui arendajana on sul seatud piir muudatusi teha GPL-i seatud piirides, see tähendab, nende seatud tingimused modifikatsioonideks. GPL-i all võib olla nõutud ka lähtekoodi avaldamine, mis tähendab, et teatud innovaatiliste lahenduste puhul võidakse oma ärilised eelised ohtu seada. Tuues juurde BSD, siis see seab arendajale vähem piiranguid kuniks toimetatakse litsentsi piires. EULA on üks piiravamaid ning laias laastus keerulisemaid – siin tulevad mängu ka kohalikud autoriõiguse seadused, lepingutingimused ning tulevased müügipiirangud. EULA puhul võivad kohtuvaidlused seetõttu nii ja naa – oleneb sellest kuidas õigusasutused lahendust ja sellega tehtut tõlgendavad. GPL-i puhul on kergem – kas oled reeglitele allunud või mitte.

    Seda infot arvesse võttes tundub tudendiprojektiks kõige mõistlikum kasutada BSD alla jäävat litsentsi, sest see on arendajale vähem piirav ning selgemalt piiritletud. Kui aga tegeleda äriliste lahendustega, siis tuleks vaadata rohkem EULA poole.

  • WIPO ajakohasus tänases ühiskonnas (nädal 6)

    Looming ning selle kaitsmine on autorile oluline, eriti kui see tagab talle sissetuleku. Selle jaoks on loodud erinevad kaitsemehhanismid kuid need ei pruugi alati täielikku kaitset tagada.

    Toon ühe lähimineviku kurioossema näite, kus vahel jäävad autoriõiguse kaitse käed lühikeseks. Paar aastat tagasi, mil pandeemia algas, muutus üks rakendus ülimalt populaarseks – otseloomulikult on selleks kurikuulus TikTok. Rakendus sai lisaks oma ebaturvalisusele veel teise kurikuulsa maine, milleks on ülimalt ebaoriginaalse sisuga kiirelt populaarseks saamine. Reeglina lendas kergelt sisu, kus kopeeriti viraalseks läinud trende, tantsuliigutusi ja sisu ning selle valguses tekkis mitu vaidlust autoriõiguse ja intellektuaalse omandi üle. Näiteks oli Charlie D’Amelio’l pikka aega platvormi kõige enam jälgitud konto ning oma tuntuse sai ta tantsuvideotega. Ühe oma kõige tuntuma tantsuga kutsuti teda esinema mitme jutusaate eetrisse, kus ta esitas seda kui enda väljamõeldud koreograafiana ning vaatamata originaalautori püüdlustele ei jõudnud tema hääl ebaõiglusest üle kosta. Teine suur murekoht on muusika autoriõiguste eiramine: kuigi TikTok on algusest peale oma üldtingimustes välja toonud, et autoriõigustega kaitstud sisu kasutamine ei ole lubatud, siis pole sellest teavitamine tihti tulemusteni viinud, välja arvatud juhul kui tegemist on rahvusvaheliselt tuntud artistiga, kellel on tugev juriidiline tiim selja taga. Siinkohal on aga üks järjekordne kitsaskoht – rakendusse saab igaüks lisada oma nimega heli ning TikTok tegeleb nende tuvastamise ja eemaldamisega aeglaselt. Erineva mastaabiga artistid on sellel teemal ka sõna võtnud ning tegemist on mõnevõrra kahe otsaga mõõgaga: mõned (eriti vähemtuntud artistid) on tänu autoriõiguste ignoreerimisele saanud viraalsete heliklippidega tuntust rohkelt juurde, seega on otsustatud vooluga kaasa minna. Autoriõigustest saab teatud modifikatsioonidega ka mööda minna ning seda antud platvormil kasutatakse väga usinalt: muusikaklippi muudetakse aeglasemaks või sellest tehakse remix, et bot‘id ei suudaks kaitstud muusikat nii edukalt tuvastada.

    Rääkides kaitsemehanismist, mis paistab end ikka ja jälle asjalikuna tõestavat, siis toon välja litsentsi. Üsna mitu aastat tagasi jäi meie enda kodumaine ettevõte Cleveron kitsikusse olukorras, kus Hiinas hakati nende toodetud pakirobotit jäljendama. Kiirelt võeti rakendati seaduslikud abinõud, et takistada ebaõiglaste võtetega püünele tõusnud konkurenti ning peatada nende võimalus teenida Cleveroni loome pealt. Olukord paistis lootusetu, sest teised Hiina kopeerijate vastu astujad ei ole paraku tihti võitjatena väljunud. Siiski näitas kohalik ettevõte sitkust, pani vaidluse alla rohkelt ressursse kuni saavutati võimatuna näiv võit. Teekond võiduni oli pikk ja nüansirohke – kokku kaheksa aastat kohtuteed! Lingitud artiklis jagavad Cleveroni esindajad ka häid nippe, mida selles olukorras teha ning mida nad sellel teekonnal õppisid.

    Kõik WIPO mudeli komponendid on põhjusega loodud ning enamuses aitavad loomingu autoreid kaitsta. Uurides aga kõnealuseid näiteid, siis vahel võib ebaõiglus peale jääda ning kurvastusega peab tõdema, et teinekord on vaja originaali autoril rohkelt rahalisi ressursse õigluse jalule seadmiseks, s.t. kohtutee läbimiseks.

  • “Netiquette” ehk internetieetika (nädal 5)

    Virginia Shea on 90ndatel kirjutanud interneti käitumisjuhise, mis on läbi aegade seadnud teatud normid internetikäitumisele. Seda peamiselt põhjusel, et internetti on peetud avalikuks ruumiks. Mäletan ähmaselt põnnieast vähemalt enda lähiringis, et internetti peeti mõnda aega mängumaaks, kus võisid olla keegi teine ning kus kehtisid omamoodi kirjutamata reeglid. Lugedes netietiketi varasemaid juhiseid, siis resoneerusid minuga tugevalt kaks põhimõtet.

    Alustades ühe põhimõttega, mida võiks aegajalt inimestele uuesti ja uuesti korrata on viisakus ning austus teiste inimeste vastu. Järgnevad põhjused ilmselt hõlmavad endas veel mitut Shea käitumisjuhist kuid keskendun ühele peamisele ilmingule, mida selle all silmas pean.

    Tänaval või mujal päriselu situatsioonides ei kipu inimesed mõtlematult kommenteerima teiste välimust või ei tee neid teiste isiku omapärade tõttu inetult maha. Kahjuks on erinevates kanalites (kommentaarides ning isegi uudisteportaalides ja blogides) loobitakse kergekäeliselt halvustavaid ilkumisi inimese soo ja välimuse pihta, tehakse maha nende tööd või postitatakse ilma igasuguse põhjenduseta roppusi. Arvestades täna veel aktuaalseid Riigikogu valimisi, siis on kurb ja vastik lugeda meeste kommentaare peaministri suunal: naine ei sobi juhtivasse rolli, Kaja Kallas on inetu või mõni mees on kommenteerinud peaministri pildi alla lihtsalt:”L**s!”. Päriselus kõrge profiiliga ametnikuga kohtudes vast ei tule sellised repliigid nii kergelt üle huulte. Ehk elementaarse viisakus on teatud publikus muutunud harvaks nähtuseks ning tahaks hea meelega mõndadele sellidele seda vahel meelde tuletada.

    Päris põnev oli lugeda, et üheks käitumisjuhiseks oli “austada inimeste aega ja võrguühendust”. Olen igati aja austamise poolt kuid siinkohal on ilmselt mõeldud seda, et varem ei olnud inimesed nii kättesaadavad kui tänasel hetkel ning tihti on inimesed rohkelt online omal valikul. Erinevad platvormid, kus inimesed oma aega veedavad annavad võimaluse nendega igas ajahetkes erinevatel viisidel ühendust luua ning vastavalt võimalusele otsustab kasutaja ise millal ta teisele poolele vastab. Seega, ma võin ükskõik millise mõtteavalduse või sõnumi edastada ning see leiab vastaspoole või publiku temale sobival ajahetkel.

    Sellega kaasuvalt ei ole võrguühendus täna enam nii piiratud ressurss. Mina isiklikult pole pidanud vähemalt viimased viis aastat muretsema, et kui suure faili ma e-mailiga kaasa panen, kas mu sõbral on piisavalt netimahtu, et talle mitte teha videokõnet või vaatan muretult 4K-s edastatud striimi. Kindlasti on erandlikke piirkondi: näiteks mu enda maakodu, kus vahel isegi pilte ei saa vestlustesse saata kuid metsa põgenemine ja offline minek on mu enda valik, mitte paratamatus.

    Kokkuvõtteks on enamik Shea juhiseid tänagi relevantsed, lihtsalt nendest kinnipidamise vormid on muutunud hägusemaks vastavalt segmendile ning paindlikumaks. Siiski hea neid meeles pidada, sest kõik, mis on internetti kord postitatud jääb sinna igaveseks.

  • Eesti digiühiskonna arengukava 2030 SWOT-analüüs (nädal 4)

    Eesti on laias maailmas ennast tõestanud tugeva digiriigina ning jõudnud faasi, kus teised riigid võtavad eeskuju meie mitmetest nimekatest lahendustest nagu e-valimised ja X-tee. Vaatleme Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi koostatud “Eesti digiühiskonna arengukava 2030” andmetel, mis on lähituleviku võimalused ja ohud.

    TUGEVUSED

    Tugevusena ei saa unustada, et Eesti on oma digitaalse arenguhüppe teinud üsna kiirelt ning seda tänu tugevale tehnoloogia kogukonnale. Kogukonna ühtehoidvus ja nõuanded on seni aidanud riigil ennast avada uutele tehnoloogilistele lahendustele ning neid järk-järgult edasi rakendada. Vastutasuks on edendatud tehnoloogiaõppe võimalusi, et uus generatsioon peale kasvaks ning seda kogukonda töös hoiaks. Tänu sellele on uusi helgeid päid peale tekkimas, kes aitavad innovatsiooni tulevikku kanda.

    Teise tugevusena saab tuua eesmärgi ja püüdluse ehitada riigi IT-teenused inimestekesksetena. Tänagi saab riigi pakutavates IT-süsteemides kasutaja ligi erinevatele teenustele ja andmebaasidele. Kindlasti on siin arenemisvõimalusi kuid võrreldes kasvõi lähiriikide kodaniku dokumentatsioonihaldust, siis Eesti on oma keskse IT-süsteemiga peajagu ees.

    NÕRKUSED

    Vaatamata suhteliselt kiirele innovatsioonile on Eesti IT-sektori arengut pidurdamas suur spetsialistide puudus. Näiteks 2022.aasta alguses kajastati, et Eestis on puudu vähemalt 18 000 IT-spetsialisti ning probleemile ei ole kiiret lahendust. Siin on abiks olnud erinevad koostööprogrammid ning tööandjate julgustamine loomaks koostöid ja stipendiumiprogramme õppeasutustega.

    Teine nõrkus on avaliku sektori kurikuulsus aeglane innovatsioon. Arenduprojektid ning nende hanked planeeritakse pikalt ette, mistõttu võivad tehnilised lahendused juba nende arengufaasis hakata ajas maha jääma või tulevad turule paremad alternatiivid.

    VÕIMALUSED

    Eestil on väikse riigina soodne pinnas koostööks erinevate osapooltega. Varasemalt mainitud tehnoloogiavaldkonna kogukond on riiki arengus palju edasi aidanud ning sarnased koostööd on ka tulevikus planeeritud. See tähendab, et kui riigil enda asutustes jääb spetsialiste puudu, siis saab koostöö kaudu neid projektidesse kaasata. Samuti on Eestil tugev koostöö piirideüleselt välismaal.

    OHUD

    Ühe võimalusena väljatoodud koostööd tuleb hoolikalt valida, sest sünergia kadumisel või riigieelarve kokkutõmbamiste järel võib juhtuda, et olemasolevad lepingud tuleb ringi muuta. IT-alal partnerite vahetus võib olla logistiline peavalu. Lisaks võivad mõned lahendused olla rangelt eraettevõttele kuuluvad, mistõttu võib kaduda selle litsents. Halvemal juhul pakib teenust osutav ettevõte oma pillid kokku ning tehniliste lahendustele puudub edasine tugi.

    Ohtude all ei saa unustada erinevaid turvariske. Eesti lähedus ühele suurele ja ohtlikule naabrile on tekitanud olukorra, kus tuleb olla valmis kõiksugusteks küberrünnakuteks. Kuna Eestil on siht luua ühtse keskmega süsteeme, siis muutuvad need rünnakutele haavatavaks. Väga hea küberrünnaku korral võivad maha kukkuda suured süsteemiosad ning kui vastavavaid küberturbe spetsialiste on puudu, siis on risk, et nende tugevdamine on puudulik.

  • Uue meedia mitmetahulisus (nädal 3)

    Internet on andnud traditsioonilistele meediakanalitele uue ja dünaamilisema väljundi. Mõned neist on uuendustega nii edukalt kaasa liikunud, et nende infot tarbitakse eelistatult uuematel platvormidel.

    Nendest üks parimaid on minu arvates Eesti Rahvusringhäälingu ehk ERR-ii erinevad kanalid. Kõige traditsionilisemas võtmes on tegemist eesti riiliku telekanaliga, kus on väga tugev uuriv ajakirjandus ning põhjalikult esitatud uudised või reportaažisaated. Olulisematest uudistest tehakse ka nende enda portaalis sisukaid lugusid, mis ei ole maksumüüri taga. Vahel on olukord, kus mõni teine suurem ajaleht teeb loo kuid veebiportaalis on see ainult tellijatele saadaval, mis jätab tihti huvitatud lugejad infosulgu (kui ei raatsi või ei saa väljaande tellimuse eest maksta) kuid oluliste sündmuste puhul teeb ka ERR oma kajastuse. Seega olen harjunud otsima hoopis nende portaalist infot, sest seal on pikad, põhjalikud kajastused. Lisaks telekanalile ja uudisteportaalile kajastavad nad oma uudiseid ja Facebook’i voos, seega nende lehte jälgides jõuavad need ka kiirelt kasutajateni. Sellega aga asi ei piirdu: kõige-kõige olulisemad ja informatiivsemad uudised lisatakse ka Twitteri voogu.

    Kiire info põhikoolide hindamissüsteemi muutumisest
    ERR-i Facebooki postitus põhikooli lõputunnistuse muudatustest
    ERR-i Twitteri uudisvoog

    Päevakajalistele ning sisukatele uudistele vastukaaluks on rohked klikimagnetiteks muundunud väljaanded, mis ei tähenda, et nad tingimata halvaks oleks – pigem lihtsalt tüütud. Kui ERR suudab erinevates kanalites jagada ajakohast infot, siis ühe vastandina oskan välja tuua TV3 erinevad kanalid. Nende meedia perioodilise tarbijana on tekitanud erinevate nüüdismeedia kanalite kasutus tekitanud segadust. Näiteks on igal saatel või teleprojektil oma Facebooki leht loodud kuhu põhisisu luuakse ning vahel jagatakse seda TV3 põhilehele. Enamuses jagatakse põhilehele viivitusega ning mõne saate päevakajaline teema on juba jõudnud lahtuda, s.t pole enam relevantne. Lisaks tekitab segadust TV3 veebiväljaande erinevad kanalid: sellel on mitu Facebooki lehte aga enamuses jagatakse kõmuudiseid põhilehel. Selle kõrvalt jääb mulje nagu sotsiaalmeediatiimis vahetuks inimesed tihti või pole läbi arutatud milline kanal mis eesmärgiga on.

    Erinevad teleprojektide lehed, mis üksteise sisu dubleerivad

    Sama lähenemisega ollakse ka TikTokis: teleprojektidel on oma kontod, mis koguvad jälgitavust kuid selle lõppedes kontod hüljatakse. Lühiajaliste projektide puhul oleks kergem neid hoida näiteks kanali konto all. Sellega luuakse tuntust, kogutakse jälgijaid ning luuakse parem seos kanali brändi ja hea sisuga. Kindlasti võib siin taga olla muu hea põhjus, miks sisu erinevates kanalites laialivalgus on: palgatud vabakutselised, agentuur või lihtsalt meeletu kogus sisu, mida on keeruline hajutada. Veebilehe ja nende blogide osas on ka üks häiriv faktor, et veeb jookseb pidevalt kokku ning nupud ei pruugi töötada. Samuti pole see mobiilile optimeeritud, mis on tänapäeval suht hukatuseks, sest inimesed vaatavad enamuses telefonist uudiseportaale.

    Üldiselt on hea jälgida kanaleid nagu ERR- tead kindlalt, et oluline sisu ei jää saamata, sisu pole maksumüüri taga ning info on edastatud põhjalikult.

  • Mis võiks tänases tehnoloogiamaailmas olla ja mis võiks ununeda? (nädal 2)

    Olles osa generatsioonist, kes on näinud vanade tehnoloogiate suurt digitaliseerimist ning hüppelist tehnoloogia arengut, siis on olnud põnev vaadata osade säilimist ning mõndade revolutsiooniliste saavutuste hääbumist. Samuti sellega kaasnevat seadmete maailma tarbijakäitumise muutumist.

    Üks asi, millest ma isiklikult tugevalt puudust tunnen on seadmed, millel puuduvad ebavajalikud rakendused või ühendused ehk nn bloatware. See võib ilmselt olla iga kasutaja enda isiklik eelistus ja sõltub ka kasutusharjumustest. Näiteks ma ise tegelen pildi- ja videotöötlusega, mis tähendab, et mul on vaja maksimaalsest kasutada oma seadmemälu. Kui seal on juba eelnevalt allalaetud rakendusi, mida ma ei kasuta, siis kasutavad need korralikus koguses mälu ära. Tuues näites enda Samsungi telefoni, siis seal on juba eelnevalt rohkem tootja enda ökosüsteemi rakendusi nutikodu ja kantavate seadmete jaoks, mida mul pole vaja. Samas mõni teine kasutaja võib neid kasulikuks pidada. Varem olin OnePlusi kasutaja, sest neil oli minimaalselt tehase poolt kaasa antud rakendusi kuid selline telefon oli pigem erandlik ning ei anna võrreldagi mõne Pixeli mudeliga, kus on puhas Android. Hiljuti õnneks Samsung teavitas, et annavad võimaluse taas eemaldada tehase poolt kaasaantud äppe, mis on hea uudis!

    Kui tuua välja mõni tava või harjumus, mis võiks tagasi tulla, siis isiklikult kipun tihti mõtlema, et selleks on “usalda aga kontrolli” põhimõte erinevate programmide ja rakenduste puhul. Oleme kasutajatena nii harjunud tehnoloogiamaailmaga, et valvsus kipub kaduma vaatamata rohketele hoiatuskampaaniatele ja õpetustele. Varem 2010ndate alguses kuulsin sagedamini küsimusi näiteks uute rakenduste kindluse osas: kes on tootja, kas see on ohutu, kuhu andmed lähevad. Täna kipub isegi endal vahepeal ununema põhimõte, et mõtle kaks korda, kas sisestan siia oma e-maili väikse mõtetu rakenduse kasutamiseks. Üheks murekohaks on erinevad nutikodu rakendused või turunduskampaaniateks loodud äpid, millest osad on vähe aega saanud tehnilist tuge ning kasutaja ei pruugi teada, et selle ülalpidamine on hüljatud. Kodu ühendatakse liidetuste taha, mis tegelikult pole turvalised. Mõni kurioossem näide on ühest esimesest GDPR-i trahvist, kus vibraatori info lekkis ning polnud piisavalt turvatud.

    Kokkuvõtteks igatsen teatud lihtsust ja puhtust seadmetes, mis on õnneks tagasi tulemas ning jätkuda võiks andmekriitilisus ja turvalisuse teadmised.

    Samsungi mudel, kus saab eemaldada bloatware‘i https://www.androidpolice.com/samsung-galaxy-s23/
    List nö puhasetest telefonidest mõni aeg tagasi: https://www.quora.com/What-is-the-best-Android-smartphone-with-the-least-bloatwares
    Kurioosse seadme näide: https://www.tidmanlegal.com/bad-vibes-sex-toy-maker-breaches-data-privacy-laws/

  • Usk ulmelistesse lahendustesse ehk suhtlusvahendite kiire arengu algus

    Tutvudes infotehnoloogia ja tehnoloogia arenguga üldiselt, siis tunduvad silmapaistvamad saavutused nii hiljutised. See vaatenurk võib muidugi olla suuresti moonutatud ka vaatleja vanusest – minu generatsioon on üles kasvanud interneti, arvutite, telefonide ja muude tehniliste mugavustega. Seetõttu kohati tundub minu jaoks hoomamatu, et näiteks minu vanemate põlvkonnal olid 90-ndatel olemas sellised vahendid nagu koduarvutid ja mobiiltelefonid.

    Teadjamatel ja kauem elanutel on viimaste kümnendite tehnoloogia arengust parem ülevaade ja vahetu kogemus. Pannes mõned silmapaistvamad inimajaloo leiutiste ajaskaalale, siis on areng olnud peadpööritav – kõigest ühe inimpõlvkonna jooksul oleme jõudnud toasuurustest paari kilobaiti andmestikku töötlevatest arvutitest jõudnud võimekate nanoseadmeteni. Inimese soov luua teineteisega kiiremat ja kergemat suhtlust on meid toonud saavutusteni, mis vähem kui sada aastat tagasi tundusid utoopiana.

    Ilmselt oleme kõik kuulnud kunagistest tumedadest aegadest, mil kirja saatmine, s.t. infovahetus võis aega võtta päevi, nädalaid või lausa kuid. See aga pöördus 1800-ndate aastate keskpaigas, mil Samuel Morse poolt leiutati telegraaf-tehnoloogia. Lihtne lahendus, mille käigus saadeti sõnumeid “dots and dashes” viisil ehk Morse-koodiga, avas peaselt ukse kiireks ülemaailmaseks sõnumivahetuseks. Juba aastal 1866 saadeti esimene telegraaf USA-st Euroopasse.

    Tegemist oli hämmastava lahendusega, mis lõi sammu järgmiseks leiutiseks – telefon. Seni tigupostiga liikunud informatsioon muutus silmapilkseks – kaks inimest said pidada vahetut vestlust, asudes erinevatel mandritel. Telefon tundus juba oma algusaegadel kindla suhtlusvahendina ning õige pea hakati spekuleerima, mis saaks siis kui telefoni oleks võimalik kaasas kanda? Kerime mõned aastakümned edasi – aasta 2007 ning esimese iPhone’i tutvustamine. Toona paljud lugupeetud tehnoloogia ajakirjanikud ei uskunud selle edusse. Näiteks David Platt arvas, et iPhone põleb ereda leegiga ning Steve Jobs’i poolt üleshaibitud edu ei saabu. Paraku ta eksis ning sellest hetkest alates sündis tehnoloogia, mis omakorda päästis valla doominoefekti kiiremate, paremate ja väiksemate protsessorite arendamised; kuidas luua võimsamaid telefone ning mahutada rohkelt tehnikat aina väiksemasse seadmesse. Tegemist on ühe märgilise sammuga, sest täna paljud meist ei kujutaks ette elu telefonita: lisaks meelelahutusele ja praktilisusele pakub see tööd paljudele IT-valdkonna harude spetsialistidele nagu äppide arendajad, turvaspetsialistid ja paljud teised.

    Rääkides IT-saavutustest, mis alguses tundusid uskumatud ning millele oli omajagu vastuseisjaid. Internet oli algselt miski, mida peeti asjaarmastajate pärusmaaks, vaatamata sellele, et koduarvutid muutusid majapidamistes aina tavapärasemaks nähtuseks. Neist, kes kohe alguses nägid internetis suurt võimalust (võib olla nad ei näinud seda aga olid valmis proovima), on tänaseks nii mõnestki saanud edukad ettevõtjad. Näiteks Jeff Bezos’e asutatud Amazon oli esimene raamatupood internetis. Interneti edulugu varjutas mõneks ajaks dot-com bubble ja selle vabalangemine kuid täna elame maailmas, kus internet on piiritu ja praktiliselt kõikide võimaluste pärusmaa. Tegemist pole enam infovahetuse virtuaalse ruumiga vaid teine maailm, kus on omad sotsiaalsed ja käitumuslikud normid, subkultuurid ja neuroteadus mis meid haarab.

    Kindlasti leiab IT-ajaloost palju seoseid ja igale inimesele on endale meelepärane lemmiksaavutus või leiutis. Isiklikult sellele mõeldes ei suuda vahel hoomata kuidas üks leiutis on vallandanud suuremöödulise kataklüsmi, mis on kujundanud kogu meie ühiskonda, käitumisharjumusi ning viise kuidas me inimestena üksteisega suhestume. Küll aga ei tasu unustada, et täna käegakatsutavate edusammude taga on olnud rohkelt ebaõnnestumisi ja küsitavaid tulemusi kuid olles üks asjaarmastajatest näen ja usun, et need täiendasid seda kirjut teekonda eduni.

Design a site like this with WordPress.com
Get started